See raamat keskendub sõnakuulelikkusele, arvukate näidete varal nii Piiblist kui Bevere enda elust. Osa siintoodud mõtteid oli seal kirjas otse või riivamisi, osa aga olid minu jaoks lihtsalt õhus seal ümber. Raamat "Viholliselta pääsy kielletty" (Algse pealkirjaga "Vihollisen ovi")
on viimane kolme raamatu sarjas, millest esimene - Saatana sööt - räägib haavumisest ja andeksandmatust meelest kui ahelast, mis hoiab inimest kinni Saatana meelevallas,
teine - Lõpp hirmule - räägib sellest, kuidas inimeste kartmine paneb püüdepaela ning jätab meid ilma meile määratud meelevallast oma elu üle,
see kolmas nüüd jätkab sama liini, näidates ja lahates täisikka kasvamist läbi sõnakuulelikkuse ja meelevalda vaimumaailmas.
Jeesus rääkis oma meelevallast ning käskis jüngritel minna kõike maailma ja kuulutada evangeeliumi kõigele loodule. Kuidas? Neid ristides ja õpetades pidama KÕIKE, mida Ta on käskinud. Tõotuseks oli Tema ligiolu (Matt 28:18-20).
Kas Jeesus käskis õpetada inimesi tundma oma käske? Ei, neid PIDAMA!
Teame Jeesuse vestlusest Nikodeemusega, et kui keegi ei sünni veest ja vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda (Joh 3:5).
Veest sündimine - meeleparandus (-ristimine) -> suremine varasemale lihalikule eluviisile.
Vaimust sündimine - Püha Vaim meie südames -> uues elus käimine, kuulekana Püha Vaimu häälele.
Lugedes Jeesuse vastust Nikodeemuse täiendavale küsimusele, märkame, et ta ei räägi enam ristimisest ega Pühast Vaimust sõnagi. Ta räägib hoopis usust.
Tänapäeva inimene hämmastub - Jeesus vastas "mööda"! Tegelikult aga ütleb Jeesus, et veest ja vaimust sündimine tähendab Jumalale sõnakuuleliku elu elamist. Meie jaoks tänapäeval on usk eelkõige mõistuslik nõustumine millegagi. Ent Jumal defineerib usku hoopis teisiti - see on täielik usaldus…, veendumus… ning see muudab meie elu, avaldub tingimata käitumises, tegudes. Kui ei avaldu, siis on see usk surnud (Jaak. 2:17).
Bevere ütleb lihtsalt - usk on sõnakuulelikkus.
Kui jüngrid ütlesid "Kasvata meie usku!", rääkis Jeesus neile võrdpildi sõnakuulelikust ja alandlikust sulasest, kes täitis oma kohust nii põllul kui kojas. Ning rääkis ka usuga = sõnakulelikkusega kaasnevast meelevallast.
Rooma väepealik, kes oli ülemus- alluvus suhetes (sõnakuulelikkuses) vilunud sai kiita suure usu tõttu. Sõnakuuleliku autoriteedi alla võib allutada teisi (vaimumaailma) asju.
Lapsevanemad - teate ju, et sõnakuuleliku lapse hoolde võite jätta väiksemad õed-vennad - võite anda talle meelevalla teiste üle, käskida teistel ta sõna kuulata.
1Joh 5:3-5 - usk võidab ära maailma. Sõnastame ümber -> Inimesel, kes Jumalat armastab, tingimusteta sõnakuuleliku inimese elus on JUMALA vägi, meelevald, mis on suurem, kui kõik maailma jõud kokku. Kuid mitte mingil juhul ärgem laske end meelitada väest - siin varitseb uhkus! Ärgem otsigem ande. Armastagem Jumalat ja otsigem TEDA kõigest südamest, kuna Tema on AINUS; olgem enestest tühjad, nagu Paulus, kes algul pidas end mitte olevat väärt kandma apostli nime, aastate möödudes aga sai enese meelest "väiksemaks kõigi pühade seast" ning lõpuks "suurimaks patuseks"!
Sõnakuulmatus aga avab meie elus ukse kuradile. Olgu teadlik või ebateadlik.
Eva peteti sõnakuulmatusse, Jumala head kavatsused inimese suhtes asetati kahtluse alla. Äkki ta varjab meilt midagi kasulikku! Jumalast sai helde andja asemel keelaja! Bileam ütles saadikutele - ma ei tohi teiega kaasa minna (Bevere järgi oleks ta pidanud ütlema "Ma ei taha tulla ning saadikud ära saatma!"), ent ta palus neid veel jääda ööks, kuni ta selgemast selgema korralduse üle uuesti tingima läks. Sama taktikat kasutab Saatan nüüdki. Tihti me alustame oma himu järgides mõistuslikke arutluskäike, mis märkamatu demagoogiaga viivad meid vastupidisele seisukohale, kui on meie südames märku andval Jumala Vaimul. Ja kui oleme oma seisukoha pitseerinud, kaob ka märguanne südames. Ent järgneb avatud uks, mis laseb hingevaenlase me elu segi pöörama. Sõnakuulelik aga elab ligipääsmatuil kaljudel (Võid vaadata ka Moosese kirjast sõnakuulelikkuse õnnistuse ning sõnakuulmatuse needuse kohta 5Mo 28)!
Sõnakuulmatus võrdub nõidusega, ebajumalateenistusega (1.Saam. 15:23) Oleme enese (või kellegi teise, keda kardame või kellele meeldida tahame) tõstnud Jumalast ülemaks, ebajubamalaks, kui me käime omaenese või selle teise inimese tarkuse järele, jättes kõrvale Jumala Sõna.
Ja ühelgi nõial ega ebajumalateenril ei ole igavest elu!
Saatan populariseerib teleka ja meedia ja pedagoogiliste liinide kaudu sõnakuulmatust vanemaile ja Jumala käskudele juba lapseeast saadik, maskeerides seda näiteks lapse iseseisva mõtlemise, vabaduse, tänapäevase teaduse jms. taha.
Okultistlikes piirides julgustatakse inimesi rikkuma kõikvõimalikke reegleid - see toob endaga kaasa suurema kuradi meelevalla nende eludes.
Varjatud kujul liiguvad need soovitused justkui heatahtlikud õpetused internetis ringi:
"elad ainult üks kord - ära lase ennast reeglitest kammitseda"
Küsime - kuhu jääb siis arm!
Teame ju, et oleme päästetud armust, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.
Bevere ütleb midagi üllatavat. Arm pole tekk, mis kõik kinni katab, ela kuidas tahad. Arm on hoopis meile antud Jumala vägi, mille abil võime elada Jumalale meelepärast elu. Vägi tööd teha.
Paulus kirjutab igas kirjas "Armu teile ja rahu Jumalalt…"
Ning esimeses kirjas Korintlastele ütleb ta näiteks nii "…..ja see arm minu vastu ei ole olnud tühine, vaid ma olen palju rohkem tööd teinud, kui nemad kõik; aga mitte mina, vaid Jumala arm, mis on minuga."1Kor 15:10
Mulle tundub, et arm üks armu tahkudest on see, et Jumalal on meist hea meel, et näeme tema armastust meie vastu. See tiivustab, annab uskumatult palju jõudu.
Beveregi ütleb, et meid aitab hoida sõnakuulelikkuses kaks asja: armastus Jumala vastu ning Jumala kartus. Te teate, et Johannes on jätnud meile tohutult kirjakohti, mis räägivad sellest, et see, kes armastab Jumalat, peab tema käske, (on sõnakuulelik). Näiteks Johhannese evangeeliumi 14 ja 15 peatükk, aga ka Johannese kirjad.
Jumala kartus taas on hirm eksida, sest Jumal on NII PÜHA ja SUUR!, See on oma väiksuse tunnetus, tõeline alandlikkus. (Mitte segi ajada patus elava inimese hirmuga, mis Jumalast eemale tõukab, peitu ajab; ega ka lihtsalt austusega).
Sellise hüüuga saabus Markus tänaselt lasete palvegrupi kogunemiselt. Positiivne oli see, et kõigil osalejail olid möödunud nädala päevade töölehed täidetud ning kõik olid lubatud auhinda väärt!
