Tunni alguses laulsime varemõpitud laule, kordasime laagris õpitut. Teise osana harjutasime näidendit leppimisest (Abigailist ja Naabalist).
Sõna oli Johannese evangeeliumist, Mina olen eluleib.
MINA OLEN ELULEIB (loe. Jh 6,26-59)
Meie igapäevane leib. Kas on see nii, et igal päeval sööme leiba? Nähtavasti mitmete jaoks siiski mitte. Aga leib võib tähendada ka laiemalt toitu, kui sellist ja sel juhul saab küll öelda, et leib on igapäevane.
Tükike leiba sinu käes jutustab inimestest, nende vaevadest ja muredest, nende rõõmudest ja lootustest. Ta jutustab näljast ja võitlusest igapäevase leiva eest. Ta jutustab vaesusest ja ebaõiglusest maailmas. Ta jutustab näljast elu, õigluse ja rahu järele. Ta jutustab unistustest turvalisuse, armastuse ja tunnustuse järele.
Tükike leiba sinu käes jutustab inimese jõust, eluenergiast ja rõõmust. Ta jutustab inimeste osadusest, kes ühe laua ümber kogunevad – koos naermisest ja rõõmust. Ta jutustab külluslikust elust.
Leib sinu käes – kõva koorik ja sisemus, mis nii õrn ja pehme. Ja lõhn – milles on elu küllus. Maitse leiba milles on varjul jõud elamiseks!
Meie igapäevane leib on see mis täidab meie kõhtu. Seda leiba saame Jumala armust , meie kätetöö viljana. On aga ka teisi igapäevase leiva saamise võimalusi olnud. Sellest jutustab meile Piibel. Jeesus toitis imelisel viisil 5 leiva ja 2 kalaga tuhandeid inimesi ja sööki jäi veel ülegi ( loe: Jh 6, 1-15) Iisraeli rahvas kõrberännakul sõi samuti leiba, mille jaoks neil ei olnud vaja pale higis töötada vaid Issand ise toitis neid taevase mannaga
See oli leib, mis kõhtu täitis. Aga Jeesus tahtis anda midagi hoopis enamat – seda leiba, mis annab inimesele elu, igavese elu. Jeesus on öelnud – Mina olen Eluleib. See leib, mida Jeesus annab, see on eluleib. Need kes janunevad elu järele peavad Jeesuse leidma, Temaga ühenduse saama, sest Temal on selline leib.
Me võime Johannese evangeeliumist leida veel ühe erilise leiva meie igapäevase ja eluleiva kõrvale. See leib on Kristuse ihu, mis antakse maailma eest (Jh 6,15) Selle leivaga võime kohtuda armulaual. See juhib meie mõtted Jeesuse vägivaldsele-verisele surmale, tema ohvrile. Jeesuse ihu õhtusöömaaja leivana toidab meie hinge.
/Kasutatud: Die Bin Worte Jesu im Johannesevangelium/