Jeesus läks maal kõndimaie
jõulu pikile pühile,
paastu palve-reedielle.
Küsk ta leiba Maarialta.
"Ei saa, Jeessukene!
Leiba armas hallitedu."
Küsk ta viina Maarialta.
"Ei saa, Jeessukene!
Tops o kallis katki läinud."
Küsk ta juua Maarialta.
"Ei saa, Jeessukene!
kibu kuldene kujunud."
Küsk ta heinu Maarialta.
"Ei saa, Jeessukene!
Heinakuhi kopitedu."
Ära peab Jeesus surema
siia Maaria majasse,
Püha risti hoone'esse.
Viljandi. EKS 4°2, 268 (3). 1872.
See 19.sajandi lõpul ülestähendatud, kuid juba keskajast pärinev värss on meie päevini jõudnud maakeelsest rahvalaulust ja hoolimata viitest jõulupühile, sobib sisse juhatama ka mardi- ja kadriaega. Tänapäeval seostame just seda aega santide ja andide jagamisega. Rahvatraditsioon tunneb aga ka mihklisante ja jõulusante, kes samuti perele õnnistust soovisid ja keda kinkidega meeles peeti.
Kombed, mis nende tähtpäevadega seotud on välja kujunenud 19. sajandil. Sellest ajast pärinevad ka esimesed üleskirjutused, mis omakorda meie ettekujutust noist pühadest on kinnistanud.
Kui praeguseks on pinnale jäänud laste lõbu end maskeerida ja lootus magusat ja muud meelehead saada, oleks ehk hea meenutada, kuidas see komme minevikust tänapäeva kandunud on ning kes üldse on need sandid- rändajad, kes tulevad kauge’elta, kõrge’elta, sinipilvede piiril’ta…
Kui lastelt küsida, kes on sant, öeldakse vastuseks enamasti, et tegu on vigase inimesega. Tõsi ta on, edaspidi kinnistus (rändava) kerjuse nimi just neile õnnetuile, kes mõne vigastuse või kaasasündinud puude tõttu töövõimetuina pühakodade ja linnaväravate ees almust palusid. Sant tuleneb aga ladinakeelsest sanctusest, mis germaani keelsetest variantidest (saint; sankt; sinte) meie sandiks on mugandunud. Meie esivanemad kasutasid ka sõna tõlkelist tähendust ‘püha‘; ‘pühakeise‘. Sest neid rändajad, kes keskaja vältel läbi praeguse Eesti rändasid, peeti pühadeks. Inimesed, kes olid välja astunud argipäevast, et rännata Jumalaga ja Jumalani. Palves, paastumises, alanduses. Palverännaku kirjutamata reeglite hulka kuulus ka komme toidumoona mitte kaasa võtta ning loota üksnes ligimeste headusele ja halastusele. Vastutasuks lubati lahke pererahva eest palvetada, neid tänati ja õnnistati Jeesuse nimel ning lauldi vaimulikke laule.
Et see mitte kerge teekond polnud, annab tunnistust ka ülaltoodud värss. Kerjavaid rändajaid seostati rahvalikus traditsioonis Jeesusega ning kristlikku kirikut/kogudust Jumalaemaga.
Mitte alati ei olnud kauged teelised oodatud, andide jagamisest rääkimata. Et mitte ebaõiglane olla, peab ka lisama, et keskaja lõpul käis palverännaku komme alla. Vangitornid olid keskajal vaid ohtlike inimeste ajutise kinnipidamise kohad ja vanglaid meie mõistes polnud. Meeleparanduse ja karistusena kasutati eksinute ja isegi mõrtsukate saatmist palverännakule, kuni kahjukannatajad andestasid ja nad võisid n-ö naasta ühiskonda. Kurjategijad palverännuteedel peletasid aga vagasid ja 14.-16. sajandil hakati järjest eelistama lühemaid ja oma kodukandis suurte hulkadena koos kindlatel pühadel käies ka ohutumaid palverännakuid. Kuna suurtel maanteedel samal ajal kasvas teeröövlite ja muidu hulguste arv ning on teada markantseid juhtumeid, kus isegi kurjategijad pikale palverännakule minemist, mis eriti raskete süütegude puhul pidi kestma aastaid, sedavõrd kartsid, et surmanuhtlusega riskides (palverännakule minemisest keeldujad võidi ilma uue kohtuotsuseta hukata) eelistasid end inimeste eest varjata.
Mart teeb sillad soode pääle, madalate maade pääle…
Tõenäoliselt käisid ka meie esivanemad palverännakuil. Keskajal ei olnud talupojad veel sunnismaised ning põllutööde lõppedes, hilissügisel oli selleks aega. Samuti olid teed sagedasti külmunud ja ei tulnud poris sumbata. Kas nende teekond kaugematele maadele viis pole täpselt teada (Pärnust on kaevamistel leitud Hispaania Santiago de Compostela palverändurimärke, aga need olid ilmselt linlastele kuulunud).
Ehkki eestlased tähistavad mardipäeva Martin Lutheri sünnipäeval 10. novembril, on nö. õige mardipäev hoopis 11. november, mil suri Martin Tour’ist (kelle auks ka Martin Luther oma nime sai).
Helde annetamisega sobis Püha Martini lugu suurepäraselt, sest just seeläbi oli Jumal avanud Martini silmad ja südame ning teinud temast ustava kristlase. Oma mantli poolitamisega (tegu oli siis meie mõistes pigem laia villase keebiga) ja kerjusele kinkimisega said Martini jaoks elavaks Jeesuse sõnad:“ Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle." (Mt 25:40)
Kuna palverännak oli eelkõige katoliku kirikust kasvanud komme, jäi see ühelt poolt ohtlikkuse, teisalt uue, protestantliku kiriku põhimõtete kohaselt kõrvale. Ent mälestus noist rändavatest võõrastest ei kadunud ning omandas uusi rahvapäraseid jooni, kombineerides endaga uskumusi varasemast rahvausust ja ka uuest maailmanägemisest.
Juba mõnda aega on palverännakut kui tervendavat ja usku kinnitavat praktikat viljelenud ka vennad vabakogudustest, et „võtta aega olla püha, rohkem paluda“, nagu kinnitavad ka laulusõnad.
Ja kui nüüd kuulete hämaral sügisõhtul koputust uksele ja heledaid lapsehääli huikamas:“Laske sisse mardisandid! Marti, Marti…“, siis juhtigu teie südant manitsus:
„Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.“ (Hb 13:2)
Legend Pühast Martinist
Martin jagab oma mantli
4. sajandil kehtis keiserlik edikt, mis nägi ette, et kõigi teenistussoldatite pojad samuti sõjaväes teenima pidid. Seetõttu liitus ka Martin 15 –aastasena leegioniga, küll vastu tahtmist.
Veel polnud ta ristitud, kuid pidas end mitmel viisil teistmoodi ülal kui muidu sõduritel tavaks. Ei põlanud ta haavatute eest hoolitsemist ega hoolinud jõukatsumistest, millega sõdurid end vabadel hetkedel lõbustasid. See tekitas kaaslastes imestust ning sagedasti pilgati teda araks, ehkki ülesannete täitmisel see takistuseks polnud. Pikapeale harjuti Martini veidrustega ning kannatlik meel ja vähene riiuhimu tegid temast austatud ja armastatud kaaslase.
Sündmus, mis muutis täielikult Martini elu leidis aset leegioni Prantsusmaal viibides. Sel aastal tuli Prantsusmaale ebaharilikult külm ja karm talv.
Päeval, mil Martin lahkus oma väeosa juurest, et viia teade Amiens’I, puhus vinge tuul ja taevast sadas kleepjat lund. Oma tihedast villasest riidest sõdurimantli hõlmu koomale tõmmates, ratsutas Martin Amiens‘ I linnaväravate poole. Nagu ikka tungles väravate ees hulgaliselt rahvast –linna turule kauplema kiirustavad talumehed vankritega, sõdurid, vahimehed ja muidugi hulk vaeseid ja kerjuseid. Vanu ätte, vaesunud lesknaisi väetite lastega, pimedaid, vigaseid. Need haletsusväärsed olevused olid kogunenud väiksematesse salkadesse, püüdes sel viisil pisutki sooja saada. Oma nälginud, punetavate pilkudega olid nad aplalt kiindunud igasse möödujassse, kellelt vähegi andi võis loota ja oma armetuid ihukatteid kõhnadele, külmakrambis luudele-liikmetele sikutades, püüdis see haletsusväärne kamp tähelepanu, kaeblikult Issanda nime hüüdes ja halades. Enamasti kõlasid nende palved kurtidele kõrvadele. Vaid mõnele üksikule sai osaks õnn leivapalukese, mündi või riidetüki näol. Viimased olid eriti hinnas lõikava külma tõttu ja põhjustasid ägedaid lööminguid, miska õnnelik saaja oma annist sootuks ilma võis jääda.
Läbi inimsumma trügides ning hajameelselt inimesi silmitsedes, köitis Martini tähelepanu äkitselt üks vanamees, kes üsna üksi linnamüüri ääres koogutas. Ta ei hüüdnud ega kaevelnud nagu teised saatusekaaslased, vaid seisis üsna vaikselt, ainult huuled liikusid nagu vaikses palves. Äti rõivad olid nii auklikuks kulunud, et katsid vaevu tema külmamuhklikke käsivarsi ning kidurat keha. Ometi peegeldus tema vesistes silmades kummaline rahu ja väärikus, mis tema haleda kujuga sügava kontrasti moodustas, tekitades Martinis tunde nagu vajaks hoopis tema armu, halastust ja kaastunnet. Hobust enda järel talutades seadis ta kõheldes sammud vanamehe poole. Kohmetult seisatanud püüdis Martin leida sobivaid sõnu, mis näisid kurku kinni jäänud olevat. Seal pööras ätt oma lahke pilgu Martinile ning ütles vaikselt:“Olgu õnnistatud igaüks, kes tuleb Issanda nimel!“ Nüüd teadis Martin, mida ta tegema peab. Heitnud õlgadelt oma keebi, lõikas ta selle mõõgaga pooleks ning seadis ühe poole vanamehele, teise endale ümber. Stseeni tunnistanud pealtnägijad purskasid naerma, sest oma lühikeseks jäänud mantlis nägi Martin kummaline välja. Imestlevate pilkude ja pilkavate irvete saatel laskus ta põlvili ning suudles vanamehe kätt. Seejärel jätkas Martin hobust valjaidpidi talutades oma teekonda linna.
Järgmisel ööl, sügavas unes viibides ilmus talle Kristus, riietatuna poolikusse mantlisse, mille Martin vaesele vanamehele kinkinud oli. Siis kuulis ta Jeesust valjul häälel kõnelevat:“ Martin, kes alles valmistub ristimist vastu võtma on mind selle mantliga katnud!“
Hommikul tõustes mõtles Martin põhjalikult Kristuse sõnadele ning äkitselt teadis ta, mida teha. Mõne aja pärast laskis ta end ristida ning lahkus leegionist, et Jumala Sõna ja armastusega inimesi teenida.
Siin said tõeks Jeesuse sõnad kui ta ütleb:“
Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle." (Mt 25:40)
Taanieli loo. Tuletasime selle ühiselt meelde. Otsisin välja siis vajaliku materjali 
ning alustasime. Ikka palvega muidugi.
ja lõikasid mööda jooni väikesed ribad.
Ribad kleepisime taldriku serva (nii et suurem osa ribast jääb lahtiselt üle ääre).
Siis joonistasime lõvidele näod
- maskide silmaaugud püüdsime teha kohe iga lapse silmade kohale, nina samuti. Siis lõikasime silmaavad
ja ninakaare lahti. Tegime kummi jaoks augud ja kinnitasime kummi.
Ja lõvimask 
või seinakaunistus oligi valmis. 
Ning lõvidel kõhud piisavalt tühjad, et üks toekas praad või lõvishokolaad maha murda.
Ja siis võib juba Piibliloo koos maskidega uuesti jutustada- meile jutustas loo Markus (vabandame video kvaliteedi pärast! Kuna näitlejal nohu hingamist segab ja meil lambis 2 pirni oli läbi läinud, pole ei heli ega pilt eriti selged :))
Õppisime uusi laulukesi
ja kleepisime need palvemaja uksele, märgiks et iga kleepija usaldab Jumalat ja usub, et Jumal aitab neid, kes Teda usaldavad. (Lapsed olid kindlad, et Jumal tunneb nende südame ka pimedas eksimatult ära ükskõik kui kaunistustega ülekuhjatud see ka poleks... )
Lugesime 2Aj. 16:9A ja siis otsis iga laps üles üle ruumi peidetud end jälginud väikese silma, mida seni polnud nad märganudki.
Koduseks tööks said kõik kaasa oma vihikutesse uue lehe, mis jutustas Eliisast. Meenutussalmiks jääb kõlama: " Jehoova silmad on õigete poole ja Tema kõrvad nende appihüüdmise poole." Laul 34:16
Kui jutt juba lammastele läks siis meisterdasid lapsed ühiselt "Kadunud (ja taas leitud) lamba" pildi:
Js 53:6
