Tänane tund rääkis õigest teest. Kindlasti oleme kõik viibinud pimedas õues või öösel toas püüdnud leida teed - on hea kui kusagilt paistab kasvõi väike tuluke, mille järgi minna. Maailmas on palju teid ja kerge ära eksida kuid Jeesus - meie hea Karjane juhib ja valgustab meile teed. Tema on ainus õige tee ja juht.
Pühade ajal täienes meie raamaturiiul hulga uute raamatutega- ühe toreda
meisterdamisraamatu järgi valmiski täna vahvaid
lambakaarte.
Oleme ju ise Taevase Karjase tallekesed ning eks see lambateema ole meie pühapäevakooli seltskonna jaoks praegu väga aktuaalne- paaris peres viimastel nädalatel lambad poegind või soetatud... Armsad kaardi-tallekesed said selga ka päris ehtsa lambavilla.
Lastele lisan vaatamiseks taas juba tuttava klipi, milles multika-Marko räägib palvest :
http://video.google.com/videoplay?docid=6578887364451585451Suurtele aga tõsisemaks mõtteaineks tunniteemaga haakuv nägemus:
Nägin teedF.Mangs
See juhtus mitmeid aastaid tagasi varahommikul. Tõstsin üles ruloo ja tulin kirjutuslaua äärde.Väljas oli veel hämar. Ei mõelnud õieti millelegi. Lihtsalt olin ja kuulasin vaikset palvehäält oma sisemuses.
Siis see juhtus. Järsku nägin oma sisemiste silmadega teed. Mitte sõiduteed ega teerada. See meenutas mõne meetri laiust korralikku kõnniteed.
See ei olnud nägemus Vaimus. Ma ei olnud poolunes, vaid täiesti ärkvel.Ja siiski nägin nii selgesti teed nagu oleksin näinud pilti oma ees. Näen seda praegugi.
Nägin, et tee algas kitsast väravast ja teadsin, et see lõpeb õndsuse maailmas. Aga sellest ei näinud ma midagi. Nägin ainult väravat ja tee algust. Tee keskel oli valgusevihk , mis tundus lähtuvat mingist lõpmatust valguseallikast. Mõlemad tee servad olid süsimustad. Tee servas ei olnud kraavi ega piiret.Aga piir tulenes sellest ähmasest alast, kus pimedus ja valgus kohtusid. Piir oli ebaselge.
Teel nägin liikumas inimesi. Nii naisi kui mehi, noori ja vanu. Nad ei läinud rühmadena. Nad ei olnud isegi paarides. Kõik liikusid üksinda. See tulenes sellest, et Issand, kes neid oli teele kutsunud, oli öelnud:”Kui keegi minu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga.”
“Keegi!” “ … siis mina… söön õhtust ühes temaga ja tema minuga.” See tähendab, et tõelise Kristuse järgija sisemuses on koht, mis on reserveeritud ainult Tema jaoks. Ja sinna ei saa ega või keegi muu tulla.
Need inimesed olid riietatud valgesse. Hiilgavalt valgetesse riietesse, mis iga hetk jälle uuesti ja uuesti puhastusid. Mitte sellepärast, et rändajad oleksid seda palunud või iga hetk igatsenud puhastumist, vaid sellepärast, et nad rändasid tee keskel. Otse üleloomuliku valgusejoa all.Puhastumine Jeesuse veres oli pidev protsess.
Ja ma nägin nende nägusid. Needki olid valgust täis.Kuigi paljudel neist oli vanuse, kurbuse või haiguse jälgi.Hiilgus oli nii sisemise valguse peegeldus kui ka seest lähtuva valguse kiirgus.
Heameelega oleksin tahtnud jälgida nende inimeste liikumist kuni päris koduni välja.Aga ei võinud. Mul tuli pöörata oma pilk tee algusesse ja kitsale väravale. Ja seal ma nägin seismas suurt hulka. Nad olid seisma jäänud otse värava ette. Ja tähelepanuvääriv oli see, et paljud neist paistsid olevat rõõmsad. Nad olid sellepärast rõõmsad, et nad arvasid end teel olevat.
Kuigi nad polnud kunagi tõelise pöördumise kaudu kitsast väravast sisse läinud. Kõige hirmsam oli aga see, et nende keskel liikus pastori riietuses ja evangelisti varustuses kujusid. Ei, veelgi hullem oli see,et ma nägin oma varju selles rühmas. Kuna me olime olnud ebaausad, meie, kes nimetasime endid Elu kuulutajateks. Kuigi meid oli kutsutud olema Jumala Elu elavateks liikmeteks. Selle asemel, et oleksime Elu tegutsevad liikmed, olime muutunud religioosseteks kõnemasinateks.
Olime garanteerinud inimestele nende igaviku sellepärast, et neid on kord ristitud. Olime garanteerinud, et otsivad hinged on Vaimust sündinud, kuigi nad on sündinud vaid inimeste mõjutusel. Olime öelnud, et nad on Jumala lapsed juba ainult selletõttu, et nad on “head”. Meist on tulnud religioossed “posijad”, kes me vaimulikele otsijatele juba ette kinnitame, et nad on Jumalast sündinud. Kuigi nad on alles ärganud. Ja me oleme mõnikord just sel viisil rikkunud vaimulikku sündimisprotsessi. Selle tagajärjel leidub täna hulkadena inimesi, kes arvavad end olevat teel taevasse, kuigi nad seal ei ole. Aga Jeesus ütles, et selle ajastu õhtul nii sünnibki. Taevariigis juhtub nii nagu kümne neitsiga, kes läksid peigmehele vastu. Viis neist olid rumalad. Nad ei võtnud endaga õli kaasa. Õlita! Vaimuta ! Aktiivse vaimueluta ! Nimi ja tunnistus. Ja nad arvasid, et sellest piisab.
Aga ma nägin veel enam. Nägin inimesi, kes oli väravast sisse läinud, kogenud uuestisündimise imet ja asunud teele, kuid siis nad olid tee muutnud millekski muuks, kui see oli määratud. Nad olid peatunud ja teinud sellest puhkepaiga selle asemel, et oleks pidanud seda rännakuks määratud teena. Nad ei olnud peatunud vanaduse pärast. Nad olid peatunud vaid oma kasvus ja arengus. Nad olid peatunud ja hakanud elama mälestustes. Ja mõned olid lihtsalt seisma jäänud. Ja tukastanud. Aga kõik nad olid unustanud Pauluse käsu :”Kuigi oleme oma reisil edasi jõudnud, jätkakem ikka edasi sama teed!”
Nad olid kurdid ja pimedad suure apostli tunnistusele oma vaimulikust olukorrast :
“Nii arvan ma kõik kahjuks selle väga kalli Jeesuse Kristuse tundmise vastu … et kasuks saada Kristust … tunda Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Tema kannatuse osadust… Ei mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud.”
Tema, keda “Jeesus oli kätte saanud “, pööras selja nii edule kui ka pühadele kogemustele ja jätkas edasiminekut, et üha paremini tundma õppida Kristust Tema ülestõusmisväes. Ja selle püha innukuse saladus ei seisnenud selles, et kord oli Kristus teda vallutanud , vaid et elav Kristus võis teda aina valitseda. Seal, kus enam nii ei ole, seal võetakse lõdvalt. Magatakse ja nähakse armsaid unesid. Religioosseid unesid. Seal , kus Paulust valitses püha vaesus, seal valitseb neid inimesi laodikealaste rahulolu : Meil on küllalt.
Nägin veel muudki. Nägin inimesi, kes olid tee keskelt, hiilgava üleloomuliku valguse ringist eemale tõmbunud. Nad olid tõmbunud kummalgi pool teed olevasse hämarusse. Hämarusse, kus nägemus patust ja õndsusest oli peidetud pimedusse. Kõik oli hämar ja hall ja ebatõeline. Ja see hall ebatõelisus tegi võimalikuks selle, mis ei olnud tee keskel võimalik : mängimise nii patuga kui ka kõnedega ja tegudega.
Ja ma nägin, et mõlemal pool teed olev pimedus muutus nende suurimaks huviobjektiks. Nendega juhtus sama kui Iisraeli rahvaga, kes hakkas uuesti kuulama Egiptuse lihapottide kutset. Kuulamisest kasvas himu. Nälg, mis vangistas nende mõtted ja tunded. See vallutas nende uned ja ettekujutused. Ja nii nad nüüd läksid tee kõrval, kuigi paistsid endiselt olevat teel.
Siis juhtus midagi kohutavat. Tasa nagu varjud libisesid nad teelt, kus ei olnud kraavi ega piiret. Teelt, kuhu nad kord olid pisarate ja palvega pürginud. Eemale valgusest ja pimedusse. Eemale Elust ja surma sisse. Eemale elavast lootusest ja lootusetuse sisse. Lootusetusesse, mida nad ise ei tundnud. Sest nad olid surnud . Nad olid kaotanud võime tajuda ja reageerida. Nad olid kaotanud võime kogeda vaimulikku kriisi.
Kui ma olin seda kõike näinud, vajusin vaikselt põlvedele ja hakkasin nutma. Soovisin, et oleksin kasvõi viiskümmend aastat noorem kui olin. Ja et mul oleks võimalus paremini , kui olin teinud ,panustada kõik, et Jumala püha Vaim saaks mind vabalt kasutada veel rohkem ,kui Ta oli seda saanud.
